Vahel on nii, et lapsel tuleb väga väiksest “sütikust” väga suur emotsioon? Kui see on rõõm, siis ongi nagu kõik hästi, aga kuidas aidata oma last siis, kui see emotsioon on negatiivne ja/või lapsel on raske oma emotsiooniga toime tulla?
Kõige olulisem on olla edasi täiskasvanu. Mis sellest, et see on üks kõige raskem ülesanne selles asjas! Laps ootab sinult tuge ja toetust ja teadmist, et sina tuled isegi selle emotsiooniga toime, mis tal praegu on. Järgmisena lähene asjale nagu teadlane! Hetkel, kui tunded on väga kõrgel, on aktiivsem aju parem poolkera. See tähendab seda, et esialgu igasugu käsud, keelud ja loogilised seletused on üleliigsed. Need lihtsalt ei jõua sel hekel mitte kuskile. Esimeses järgus tuleb reageerida parema ajupoolkera juhitud emotsionaalsetele vajadustele. Mida siis teha? Paku talle toetust ja mõistmist, nõustu ja aksepteeri tema tundeid. Näiteks kasutagi sõnastus, et ma mõistan, et sa soovisid ka selle autoga mängida, kuid sellega praegu mängida ei saa, sellega mängib juba Toomas. Varsti tuleb ka sinu kord, aga ma saan aru, et see on sind väga kurvaks teinud. See annab sulle juba tee ka aju vasakusse poolkerra. Kui oled suutnud lapsega nö sideme luua ja ta juba on suutnud veidi rahuneda ning oled jõudnud järgmisesse etappi, siis on võimalik juba analüüsida ja arutleda eakohaselt. Siis on juba võimalik ka koos arutada, kuidas teinekord seda olukorda lahendada jms.
Võib-olla on hea siin ka välja tuua, et karistus ei tööta! Karistus viib lapse vaid stressiringi, kus ta tegelikult ei mõtle, miks olukord keeruliseks läks või kuidas teisiti ei tee. Karistus lihtsalt karistab ja laps on endiselt endast väljas.
Kokkuvõtvalt:
-Ole ise täiskasvanu
-Ära analüüsi esimeses järgus
-Toeta, mõista ja aksepteeri
-Loo side
-Analüüsige juhtunut ning teisi lahendusviise
Ma soovin kõigile rahulikku meelt ja kannatlikkust, et oma last parimal viisil toetada!
Artiklit kirjutades toetusin Lii Lilleoja loengule Tallinna Ülikooli alushariduse tudengitele oktoobris 2021.
