Autor: admin

Vahel on nii, et lapsel tuleb väga väiksest “sütikust” väga suur emotsioon? Kui see on rõõm, siis ongi nagu kõik hästi, aga kuidas aidata oma last siis, kui see emotsioon on negatiivne ja/või lapsel on raske oma emotsiooniga toime tulla?
Kõige olulisem on olla edasi täiskasvanu. Mis sellest, et see on üks kõige raskem ülesanne selles asjas! Laps ootab sinult tuge ja toetust ja teadmist, et sina tuled isegi selle emotsiooniga toime, mis tal praegu on. Järgmisena lähene asjale nagu teadlane! Hetkel, kui tunded on väga kõrgel, on aktiivsem aju parem poolkera. See tähendab seda, et esialgu igasugu käsud, keelud ja loogilised seletused on üleliigsed. Need lihtsalt ei jõua sel hekel mitte kuskile. Esimeses järgus tuleb reageerida parema ajupoolkera juhitud emotsionaalsetele vajadustele. Mida siis teha? Paku talle toetust ja mõistmist, nõustu ja aksepteeri tema tundeid. Näiteks kasutagi sõnastus, et ma mõistan, et sa soovisid ka selle autoga mängida, kuid sellega praegu mängida ei saa, sellega mängib juba Toomas. Varsti tuleb ka sinu kord, aga ma saan aru, et see on sind väga kurvaks teinud. See annab sulle juba tee ka aju vasakusse poolkerra. Kui oled suutnud lapsega nö sideme luua ja ta juba on suutnud veidi rahuneda ning oled jõudnud järgmisesse etappi, siis on võimalik juba analüüsida ja arutleda eakohaselt. Siis on juba võimalik ka koos arutada, kuidas teinekord seda olukorda lahendada jms.
Võib-olla on hea siin ka välja tuua, et karistus ei tööta! Karistus viib lapse vaid stressiringi, kus ta tegelikult ei mõtle, miks olukord keeruliseks läks või kuidas teisiti ei tee. Karistus lihtsalt karistab ja laps on endiselt endast väljas.

Kokkuvõtvalt:
-Ole ise täiskasvanu
-Ära analüüsi esimeses järgus
-Toeta, mõista ja aksepteeri
-Loo side
-Analüüsige juhtunut ning teisi lahendusviise

Ma soovin kõigile rahulikku meelt ja kannatlikkust, et oma last parimal viisil toetada!

Artiklit kirjutades toetusin Lii Lilleoja loengule Tallinna Ülikooli alushariduse tudengitele oktoobris 2021.

Milline on üks lastehoiu tavaline päev? Polegi olemas! Iga päev on omanäoline ning võib hoolimata täiskasvanute kavatsustest ja plaanidest tulla välja hoopis teistsugune, kui esialgne plaan oli….

Meie päevategevustes on mõned kellaajad, mida rutiinselt püüame silmas pidada. Loomulikult on need nö piirjooned ning võivad päeva lõikes nihkuda veidi. 

Lastehoidu tuleku aeg on tavapäeraselt enne hommikusööki ning viimane algab sõltuvalt laste kohalejõudmisest umbes 9.00. Seejärel on tegevuste aeg. Tegevused on nii mäng kui ka õppetegevused (hommikuring, käeline tegevus, laulu- ja või spordiminutid, lõimitud jutu-, keele ja matemaatikategevused, õuemängud). Enne õueminekut saavad meie väiksed sõbrad turgutuseks köögivilja ja puuviljaampsu, et energiat jätkuks õues mõnuga toimetada.

Umbes poole üheks on lastel toimetatud, õues käidud ning käed jällegi pestud, et saaks nautida mõnusat lõunasööki. Sellele järgnevad vajalikud protseduurid enne und ning juba kella ühe ajal kostab tavaliselt magamistoast vaid mõnusat norinat ja nohistamist! Lapsed magavad erinevalt ning esimeste uni on lõppenud juba tunni pärast, kuid on ka neid, kes magavad nt 3 tundi. Kuna ruumid on eraldi, siis on igal lapsel võimalik magada just nii kaua, kui tema seda vajab! Üldiselt vajab lapse keha puhkust ning lõunaund ning teeme omalt poolt kõik, et seda ka soodustada. Vanemad lapsed, kes enam lõunaund üldiselt ei maga, pikutavad ja puhkavad ka voodis. Vahel teevad ka väikse uinaku! Kui laps siiski ei uinu, võib ta ka vaikselt voodist välja tulla peale nö miinimumpuhkamise aega. 

Kui lõunauinak tehtud, siis saab igaüks mängida, uurida raamatuid, toimetada kunstitegevuste vms-ga ning jällegi süüa. 

Märkamatult hakkabki kätte jõudma aeg, kui vanemad tulevad lastele juba järele. Ning kui õhtupoolik pikemale läheb on veel väike puuvilja/köögiviljapausi aeg, et mängu käigus kõht tühjaks ei läheks!

Üldjuhul sulgeb hoid oma uksed 18.00 (kokkuleppel on lisatasudeta võimalik tulla lapsele järgi kuni 19.00). Ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis on meie puhul tegemist 24/7 vajaduspõhise hoiuga- lapse võib eelneval kokkuleppel tuua meie juurde nii E-R 8-18, aga ka nt pühapäeval. See juba oleneb vanema töö/õppegraafikust! Seega, kui sul on nö erilisem töögraafik, siis võta meiega julgelt ühendust!

Lastehoiuga harjumine

Lastehoiuga harjutamisega oleme paindlikud ning lähtume iga lapse ja pere soovidest ja vajadustest. Mõni laps saadab vanemad lühiajaliselt ära juba esimestel päevadel, teine käib vanematega koos harjumas ja mängimas mitu nädalat.

Meie üldised soovitused harjutamisperioodiks:

Ole vanemana valmis last hoidu tooma ja jätma! 

Tihtilugu on vanem see, kes pole veel hoiukarjääri alguseks valmis. Esimene valmisolek peab tulema vanemalt ning seejärel on lapsel võimalik kohaneda. Usalda hoidjaid ja hoidu ning sisenda ka lapsele, et lastehoius on tal hea, tore ja turvaline. Lastehoiust rääkides jälgi nii valitud sõnu kui ka hääletooni! Lapsed loevad vanemate kõhklusi ja segadust “õhust”!

Enne hoidu tulekut lepi lapsega kokku, mis saama hakkab!

Olenemata lapse vanusest tuleks talle seletada väga täpselt, kuidas hoius ollakse ja mida tehakse. Püüa rääkides ette kujutada kogu protsessi alates garderoobist kuni päeva lõpuni uksest välja minekuni. Rõhuta kindlasti ka seda, et lapsehoidjad on talle alati toeks, millal ta seda vajab! (Ära kasuta sõnu -haiget saad, midagi juhtub vms!)

Hoiu esimestel päevadel!

Tutvusta või käi lapsega kõik kohad koos hoidjaga läbi, mida ta päeva jooksul kasutab. Püüa jääda tahaplaanile. Las laps läheb ja avastab ise, mängib koos teiste lastega jne niipea, kui ta selleks valmis on. Ole nähtaval ja olemas, kuid võimalikult passiivne. Nt kui hoidja ülteb, et lähme nüüd kõik koos käsi pesema, et sööma minna, siis ära ole esimesena vannitoas vaid julgusta last minema koos teistega. Kui ta seda üldse ei soovi, pelgab vms, siis loomulikult võid sa temaga kaasa minna, kuid alati proovi esmalt toetada teda iseseisvalt tegutsema.

Lahku venitamata!

Kui aeg on esimesteks äraminekuteks, siis ole valmis pisarateks, kuid ära jää enam lapsega arutlema ja nõu pidama. Meie lapsehoidjad teavad, mida teevad! Kui aeg on käes, siis annad lapsele teada, et sa nüüd lahkud (tööle vms). Hoolimata sellest, et sa oled talle seletanud ka varem, siis korda rahulikul ja enesekindlal häälel, et nüüd ma lähen ja tulen sulle veidi hiljem järele. Ja lahku! Kõige tõenäolisem on see, et laps hakkab nutma (mõni rohkem, mõni vähem- vanema jaoks on see igatahes raske). Sina mine ikkagi ja tee seda võimalikult kiirelt ja venitamata, sest seda kiiremini on meil võimalik last lohutada ja päevategevustesse haarata. Üldjuhul lõppeb nutt juba siis, kui oled silmapiirilt kadunud. Esimene ärakäik on lühem ja lepitakse vanema ja hoidja vahel omavahel eelnevalt kokku. Ära murtse, sinu laps on hoitud ja armastatud ning tema jaoks raskel ajal pakutakse talle nö eritähelepanu ja hellust topelt!

Tulles tagasi ole rõõmus ja positiivne!

Tulles lapsele järele, ole tema jaoks olemas, paku hellust, kuid ära “nuta” temaga kaasa! Laps võib puhkeda nutma juba siis, kui sind aknast näeb! See ei tähenda, et ta terve aja nutnud on. Sina tule reipalt ja naeratades, lehvita juba kaugelt lapsele ning jõudes temani anna talle teada, et oled tema üle uhke! Kindlasti ei tohiks järgneda vestlus stiilis: “Oh, sa mu kullakene, ära nuta, oioioi…..” Hoolimata lapse pisaratest küsi, millega ta vahepeal mängis vms. Püüa jätta mulje, et see kõik on maailma kõige normaalsem asi! Las ta maandab oma pinged pisaratega, kui vaja! Ole olemas ja toeta ning julgusta!

Keskmiselt läheb harjumise ja harjutamisega aega 2 nädalat (see oleneb ka sellest, kui tihti käiakse jne). Samas võib olla nii, et laps on valmis iseseisvalt hoidu jääma juba esimesel päeval või vajab ka sinu kohalolekut ja tuge nt kuu aja järel. Ole valmis igaks variandiks ning ole ka valmis oma “plaanidesse” korrektuure tegema!